Üks vähim ressursse nõudvaid viimistlusi on selline mille korral säilitatakse valujärgse silumisega (masinhõõrutamisega) betoonile iseloomulikult veidi laiguline pind. See on kaunis ja hea valik paljude interjööride osana, juhul kui valu ja järelhooldus on õnnestunud. Vahest aga juhtub ehitajal midagi mis ei lase plaanitud kujul põrandat nõnda viimistleda. Olgu selleks siis ebasobiv betoon (orgaanika tükid pinnas), ebasoodsad valutingimused (äärmuslikud temperatuurid, tuuletõmme, madal õhuniiskus…), mitte kõige paremad otsused töö käigus (liiga vara või hilja alustatud või liiga lühike/pikk kopteritöö…) või inetu laigulisuse põhjustanud vesi-kile järelhooldus. Viimast saab muideks hõlpsasti ennetada kasutades vesi-kile hoolduse asemel vahade ja akrüülivaba järelhooldusainet Pentra-Sil HD+C, mis on ideaalseks eeletapiks hilisemale kaitsetöötlusele.
On defekte mida ei saagi hästi ära peita, kuigi enamikul juhtudest õnnestub olukord lahendada. Vigastusi saab parandada. Selleks on meil terve rida erinevaid segusid, mida saab ka toonida ja mille tekstuurid on erinevad. Siiski, täielikult ei pruugi endist augu kohta õnnestuda visuaalselt “ära kaotada”.
Laigulisust saab toonimisega leevendada. Siiski, seda ei soovita teha kohas kus on suur käimiskoormus, sest kui hiljem põrandat jooksvalt õigesti ei hooldata ja kaitseaine peaks läbi kuluma, kulub ära ka selle all olev toon ja see koht näeb erinev välja.
Kui on otsustatud lihvimata kopteripinna kasuks, teeme harilikult abrasiivpesu (spetsiaalsete harjadega), et ühtlustada pinna poorsus ning seejärel kaitsetöötluse kas:
a) vedela pinnakõvendiga
b) kaitseainega või
c) järjestikku vedela pinnakõvendi ja kaitseainega.
Kaitseainega töötades teeme reeglina iga kihi järel soojuspoleerimise, et kaitseaine vastupidavust pikendada.