KAITSETÖÖTLUSED MUUDEL BETOONPINDADEL

Betoonpindade, va betoonpõrandate töötlused võib jagada kaheks - välistingimustes ja ruumides olevad.

Betoonpindade kaitsetöötlused välistingimustes

Kaitse lagunemise vastu sh soolakaitse

Välistingimustes olevad betoonehitised - sillad, seinad, kaldteed jm puutuvad kokku mitme mõjuriga, mis pindu kahjustavad. Nendest enim kahjusid põhjustavad tänavasool, külmumis-sulamistsüklid ja süsihappegaasi mõjul toimuv karboniseerumine. Lisaks iseeneslikele protsessidele tekitavad kahjusid sodimised ja soovimatu grafiti.

Tänavasool on betooni üks suuremaid vaenlasi. Viimane suudab tekitada betoonile ulatuslikke kahjustusi ka küllalt lühikese aja jooksul. Eriti ohustatud on välistingimustes asetsevad pinnad, sissesõiduteed, kaldteed, teeäärsed seinad, autode sissesõidualad, autoremonditöökojad, autopesulad jms hooned, kuhu tänavasoolal pole keeruline sattuda. Kloriidide sisenemine betooni toob aga kaasa veelgi suurema probleemi - kloriidikorrosiooni. Nimelt ei reageeri kloriidioonid rauaga ühekordselt, vaid suudavad lõputult vabaneda ja taasreageerida nii kaua kui on rauda. Rauarooste omakorda surub oma mahuka struktuuri abil betoonile ning põhjusutab esialgu nakke kadumise armatuuri ja betooni vahelt ning hiljem betooni eraldumise tükkhaaval. Kuigi sügaval betoonis on ioonide liikumine väga aeglane, teevad aastad oma töö ning armatuur paljastub. Lõpuks seistakse silmitsi keerukate ja kallite remonditöödega. Selle vältimiseks üks tõhusamaid ja soodsamaid meetodeid on pindade töötlemine sobiva ainega.

Külmumine ja sulamine põhjustavad mikroskoopilist pragunemist, see omakorda aga lagunemist. Iga betoon on sertifitseeritud taluma mingi arvu külmumis-sulamistsükleid enne kui selle tugevusnäitajad halvenevad sedavõrd, et betoon lagunema hakkab. Külmumis-sulamistsüklite mõju ulatus sõltub otseselt sellest kui sügavale pinda suudab tungida vesi mis külmudes ja sulades kahju teeb. Sobiva pinnatöötlusega saab vee pindaimbumist takistada kuni kümnekordselt. Näiteks, kui mingil konkreetsel kaitsmata betoonil võib pindaimbumine ulatuda 15mm sügavuseni, siis kaitstud pinnal vaid 1-2mm sügavuseni.

Karboniseerumine on õhus leiduva süsihappegaasi reaktsioon betooni aluseliste hüdroksiididega. Süsihappegaas lahustub vees ja moodustab süsihappe. See ei kahjusta betooni otseselt, vaid neutraliseerib betooni poorides oleva vee reageerides selles oleva kaltsiumhüdroksiidiga. Seepeale hakkab betooni pooridest uut kaltsiumhüdroksiidi vette imenduma, mistõttu alaneb betooni normaalne pH-tase, so. 12-13. pH taseme alanedes kaotab betoon armatuurterast kaitsva aluselise keskkonna, laguneb terase passiivne kaitsekiht ja alguse saab roostetamine. Karboniseerumine toimub kõige intensiivsemalt ümbritseva keskkonna 50% niiskustaseme juures või sagedase märgumise-kuivamise korral, täiesti kuiv ja vee all olev keskkond takistavad seda oluliselt. Karboniseerumist saab takistada kaitsetöötlusega.

Sodimise ja soovimatu grafitiga seotud kulusid on võimalik oluliselt vähendada immutades betoonpinna vastava aine ja võtetega. Loodud kaitse võimaldab hiljem grafiti eemaldada kõigest vee ja pesuainega.

Sõltuvalt olukorrast valitakse sobiv aine ja töötlusmeetodid. Tavaliselt ei ole vaja mitme probleemi korral mitme ainega töödelda, vaid valitakse see, millel on nende mitme probleemi lahendamise võimekus. 


Betoonpindade kaitsetöötlused sisetingimustes

Hoonetes olevad betoonpinnad ei puutu kokku kõigi välistingimustes olevate kahjulike mõjudega. Samas esineb hoonetes ka selliseid mõjusid mida ei ole väljas. Valdavalt tulenevad need hoone otstarbest ja selles tehtavatest tegevustest. Näiteks on ujulates kõrge kloriidikorrosiooni risk. Tööstushoonetes tuleb kaardistada ained, mille ioonid levivad õhu kaudu ja satuvad seeläbi ka betooni ning autopesulates on kõrge niiskustaseme ja süsinikdioksiidi koosmõjul kiire karboniseerumise ja hilisema terasarmatuuri roostetamise oht.

Aitame hinnata millises seisundis on teie betoonpinnad ning anname juhised milline peaks olema nende pikaajaline hooldusprogramm.